EELROOG
Kuldne kalasupp + kohalik koduleib (“Hea tuju leib” – Nõva Break OÜ-lt)
PEAROOG
Lestapraad praetud värskest lestast, lisandiks keedukartul, külm hapukoore kurgikaste
DESSERT
Hõrk beseerull Nõva metsade marjasaagist
Kolmekäigulise menüü maksumus 10€
KOHT: Nõva mõisa kohvik
AEG: E – P 11.00-17.00
PAKKUMINE KEHTIB: 14.-22. november
Läänemaa III Toidunädala avab isuäratav 7-käiguline õhtusöök puutumata looduse ja värvika ajalooga kaunis paigas Noarootsi poolsaarel Pürksi külas vastvalminud Noarootsi kõrtsis.
Iga roog sünnib erilise pühendumuse ja armastusega ning just nii omanäolisena, kui on kokk, kes selle valmistab. Kohalikule toorainele esitavad väljakutse Läänemaa väljapaistvaimad kokad.
Õhtule lisab teravust Jüri Muttika ning maitsenaudinguid saadab Eesti gypsy-jazz trio Titoks, kelle muusikat iseloomustab meisterlikkus, rafineeritus, emotsionaalsus ja meeleolukus.
Lisaks lauale kantavale saab endale meelepäraseid kokteile soetada pop-up baarist.
Õhtusöögi ja joogivaliku nautimise teeb muretuks eribuss, mis pidusöögilised Haapsalust Noarootsi ja tagasi sõidutab. (bussiinfo: maarja.pikkmets@kklm.ee)
Pileteid saab soetada: https://www.vabalaud.ee/et/event/686
Piletihinnad:
Õhtusöök koos joogivalikuga 89 eur
Õhtusöök ilma jookideta 69 eur
Autor: Maret Allikas
Instagram: @filipendula.ulmaria
Läänemaale saabub tavaliselt kevad hiljem kui sisemaale, sest meri soojeneb aeglasemalt kui maismaa, sügised on see eest pikemad. Mereline kliima mõjutab palju ka siinset taimestikku, andes võimaluse kasvada taimedel, kes eelistavad pehmemaid talvesid, nagu näiteks must leeder, rand-kikkaputk, salukõdrik, rand-õisluht jpt.
Olen elanud Haapsalus üle 13 aasta ning selle aja jooksul on mul välja kujunenud oma lemmikkohad. Nõva oma pikkade liivarandade ja halli samblikuga kaetud männimetsa alustega. Sümboliseerides minu jaoks mere ja metsa kohtumispaika, kus pärast meretuule ja tormi sissehingamist saan minna metsa alla varju.
Paralepa mets, mis asub kohe linnapiiril, on tõeliselt mitmekesine: valgusküllasest männikust tiheda sarapuu alusmetsaga segametsani. Metsalagendikud magusate muulukate, kaunite käpaliste, kollaste nurmenukkudega. Kindlasti ei saa mainimata jätta mitmekesiseid rannaniite, kus taimedel on veidi soolakas maitse.
Minu kahest kirest – loodus ja toit – on aja jooksul kujunenud üks: metsikud taimed toidulaual. Mulle meeldib taasavastada esivanemate tarkust, eksperimenteerida erinevate maitsenüanssidega, mida saan korjata enda kodu lähedalt.
Väärtustan just enda lähiümbruses kasvavat, võimalusel eelistan kohalikku välismaisele. Võõramaistele supertoitudele, proovin alati leida alternatiive. Neile kõigile on olemas samaväärne või parem kohalik taim, mis suure tõenäosega kasvab sulle 100 km raadiuses. Minu selle kevadiseks lemmikuks on mesise maitsega vahtraõied, mida lisan värskele salatile, millest ei puudu ka raudrohu, salukõdriku, võilille ja naadi lehed.
Sellest hobist on aja jooksul välja kasvanud minu sissetuleku allikas. Teen valitud ettevõtetega koostööd, pakkudes neile võimalust kasutada oma tegevuses metsikute taimede nüansse. Olen korjanud Eesti tipp restoranidele taimi, et nad saaksid magustoitudele lisada noori angervaksa võrseid, (meenutavad maitselt mõrumandlit) kasutada noori männikäbisid metsiku laimi asemel, rabarberi asemel jaapani kirburohu noored võrsed jne.
Taimi loodusest korjates jälgin alati, et ei võtaks ühelt taimelt või kasvukohalt liiga palju. See tähendab, et vahel ütlen ka oma tellijatele, et nende soovitud koguseid ei ole võimalik saada. Loodus on aga mitmekesine, kui üht taime pole saada, on olud soodsad teisele. Kõiki taimi ei saa muidugi patta panna, aga valikuvõimalused on tegelikult palju laiemad kui enamik inimesi arvab. Teen pidevat koostööd restoranidega, pakkudes neile uusi alternatiive ja ideid. Nii näiteks saigi ühes toidus asendatud koriander mere ääres kasvava rand-õisluhaga. Maitse on koriandriga väga sarnane, samas palju pehmem ja kergelt soolakas.
Soovitan alustada tuttavate taimede lisamist oma toidule ja liikuda vaikselt edasi keerukamate juurde. Võilille ja nõgest on lihtne ära tunda ning neid võib lisada suvi läbi salatitele, kotlettidele, smuutidele, pannkookidele jne. Kindlasti tasub olla tähelepanelik ja teha kindlaks enne söömist ega taim pole mürgine või kas ta vajab mingisugust töötlemist. Kõik roheline pole ei maitsev ega tervislik, aga just see muudabki taimede maailma minu jaoks põnevaks.
Head avastamisrõõmu!
Autor: Lydia Kalda
Muuseumipedagoog, Rannarootsi Muuseum
Rannarootslaste leib tuli põhiliselt merest. Nad oli kalurid. Osmussaarel harrastati omamoodi veelindude jahti. Kõigil saartel oli olulisel kohal hülgepüük. Tegeldi karjakasvatusega. Neil olid eestlastega võrreldes suured karjad, näiteks sead, lehmad, lambad, kitsed. Peeti kodulinde. Rootslased olid tuntud väga heade juustumeistritena. Põlluharimine oli kivise pinnase tõttu vaevaline. Kasvatati otra, rukist, kaalikaid ning hiljem ka kartulit. Eestirootslased olid osavad käsitöölised. Kõik vajalik tehti oma kätega, riietest püssini. Puupaatide ehituskunsti anti edasi põlvest põlve. Rannarootslased olid tublid meresõitjad. Oma purjelaevadega käisid nad kauplemas ka Soomes ja Rootsis.
Erinevalt eestlastest polnud rootslased pärisorjad. Neid ja nende õigusi kaitses Rootsi valitsejate poolt välja antud „Rootsi õigus“. Nad ei pidanud tegema mõisnikele teopäevi, vaid võisid tasuda makse viljas, lihas, nahkades, juustus, kuivatatud- või soolatud kalas jne. Ajaloos on olnud privileegidele valitsejate poolt tugevat vastuseisu, riigikorrad ja seisukohad on muutunud, kuid rootslased sellega ei leppinud ning tagajärjed olid kurvad. Üks traagilisemaid neist oli tuhande hiiurootslase väljasaatmine Ukrainasse, 1781, Vanarootsiküla ehk Gammalsvenskby.
Rannarootslaste toidupärandist rääkides on hea toetuda otse vanadele kirjalikele allikatele ning mitte hakata seda ise muutma või tõlgendama. Väärt teos on näiteks Carl Russwurm’i „Eibofolke ehk rootslased Eestimaa randadel ja Ruhnus“, mis saksa keelsena ilmus 1855. Koguteoses „Raamat Eestimaa rootslastest“ kirjutab autor Viktor Aman toiduteemal. Ja aastal 2019 ilmus kõige uuem raamat, mis kannab pealkirja „Meie maitsete Noarootsi“, kus leidub nii rannarootslaste retsepte kui põnevaid külalugusid. Raamat on väga maaliliste fotodega ja kakskeelne: eesti- ja rootsi keeles. Kõiki mainitud raamatuid saate endale soetada Rannarootsi Muuseumi muuseumipoe müügiletist.
Rootslaste, nagu eestlastegi põhitoidus on leib, tangupuder ja soolakala, millele lisanduvad mõnikord liha ja kartulid või ka piimatoidud.
Rukkileiba küpsetatakse suurte 15-naelaste pätsidena, enamasti puhtast jahust; aganaid segatakse sinna vaid suures hädas, millega see muutub mustaks, mitteseeditavaks ja mõnikord nii kobedaks, et põleb küünlatules. Vormsis tambitakse kuivanud, kuid suitsus kuivatamata viljapead puunõus puruks ja jahvatatakse teradega läbi. Siis on leib hele ja maitsev isegi siis, kui selle jaoks võetakse neid viljapäid üks kolmandik. Odrast puhastatakse jämedad koostisosad sõelumise teel välja ja küpsetatakse piduleib, milleks mõnikord kasutatakse ka nisujahu. Kuid enamast kasutatakse otra tangupudru valmistamiseks, mida süüakse paksuks keedetuna koos hapu- või rõõsapiimaga; kuid sageli keedetakse rukkijahust ja odrajahust ka putru. Kalad soolatakse enamasti sisse, kusjuures eriti maitsvaks peetakse neid siis, kui nad juhtuvad veidi roiskuma hakkama, mis muudab nad pehmemaks. Mõningad kalad, nagu lestad, suitsutatakse, mõnikord ka röstitakse tule kohal, või kuivatatakse päikese käes, nagu ahvenad ja haugid. Lihatoite kariloomade vähesuse tõttu nii sageli ei esine, pealegi talupoeg värske liha sõber enamasti ei ole, eelistades seda soolatult või suitsutatud kujul. Kuid Ruhnus, kus igas talus tapetakse aastas umbes 10 siga, 20 lammast, 2 härga või lehma, 30 hane, palju vasikaid jne, ja merest saab hulganisti kalu, peab liha- või kalasupp iga päev laual olema. Ruhnulaste supp keedetakse nii paksuks, et lusikas seisab selles püsti, mis saavutatakse sinna ohtralt segatud rukki- või odrajahuklimpide abil. Üks põhilisi toiduaineid on hülgeliha, mida keedetakse vees ja süüakse kartulite, äädika ja mädarõikaga. Kuid enamasti soolatakse see sisse ja suitsutatakse äilflaka all ära, misläbi selle niikuinii tume värvus muutub täiesti mustaks.
Veiste, sigade ja lammaste veri sõtkutakse rukkijahuga läbi ja nii tekkinud käkid kas keedetakse või süüakse kohe ära või suitsutatakse ja hoitakse sooltesse topituna alal. Vastlapäeval kuuluvad need klimbid möödapääsmatult vajalike toitude hulka. /…/
Peaaegu kõikide liha- ja kalaroogade kõrvale lisatakse kartuleid, ja vähemalt Ruhnus kooritakse need alati ära ja pannakse koos liha või soolatud lestadega suurde ahju, kuni roog on valmis. Selle juurde kasutatakse soustina rõõsa koore ja äädika segu. Köögiviljadest süüakse herneid ja ube, harvemini kapsast ja peaaegu mitte kunagi naereid. Maiuspalaks on teatud sorti pannkoogud, mis on tehtud peenest odrajahust ja piimast, koorest või võipiimast; viimast kasutatakse tavaliselt vaid põrsaste toitmiseks, kuna Ruhnus soolatakse koor talveks sisse. Piima tarvitatakse enamasti hapult, kuid armastatud roaks on siiski keedetud rõõsk piim, mis on segatud hapupiimaga, misläbi sinna tekivad juustutaolised klimbid. Ruhnus puistatakse sinna ka leiba ja seda rooga kutsutakse nimega pute, eest k puddi. Sama nimega (pudi) tähistatakse Vormsis ja Noarootsis sinna sisse puistatud leivaga soeõlut.
Jõuluorikas ehk jõulukult on suur rukki- või nisujahust pooleteise jala pikkune, väliselt siga meenutav leib, millel on eespool suu, kärsaaugud ja silmad. Seljale tõmmatakse pikisuunas neli-viis triipu või joont, mille vahel vormitakse taigen väikesteks harjaseid kujutavateks teravikeks. /…/ Jõuluorika kombe on omaks võtnud ka naabruses olevad eestlased. Jõuluorikaga seotud uskumustest ja kommetest on Russwurm kirjutanud mitu head lehekülge. Talgute kohta kirjutab, et Talgud on teatud sorti tööpidu, kuhu tuleb rikkaliku söögi ja joogi nimel kokku vabatahtlikke töötegijaid.
Pühapäev. Hommikusöök ehk morsevord: vahl (keedetud piim) ja värske leivapäts võiga (kui oli) või õlu (kui piima ei olnud). Lõunasöök ehk middar: keedetud kartul, kala ja soust, piim või õlu. Õhtusöök ehk koildvord: kapsasupp lihaga.
Esmaspäev. Hommikusöök: soojendatud supp. Lõunasöök: kartul ja soust. Õhtusöök: kartulipuder jahuga.
Teisipäev. Hommikusöök: külm puder piimaga, või kali leivasupi kõrvale. Lõunasöök: kartul ja doppas (jahust, sealihakuubikutest ja veest keedetud leem). Õhtusöök: kartuli-piimasupp.
Kolmapäev. Hommikusöök: soojendatud supp. Lõunasöök: kartul kala soustiga. Õhtusöök: odratangupuder.
Neljapäev. Hommikusöök: puder ja keedetud piim. Lõunasöök: kartul ja kala. Õhtusöök: kapsasupp lihaga.
Reede. Hommikusöök: soojendatud piimasupp. Lõunasöök: kartul soustiga. Õhtusöök: kartulipuder.
Laupäev. Hommikusöök: kala ja külm puder. Lõunasöök: kala ja kartul. Hiljem hapukapsas sealihaga, mis kaeti taignaga ja küpsetati ahjus. Õhtusöök: odratangupuder.
Söögikordade juurde käis päts leiba ja jook.
Haapsalus, maalilise tagalahe kaldal, on väike helekollane puumaja, kus on oma kodu leidnud Rannarootsi muuseum. Muuseumi asukoht pole juhuslik valik. Haapsalu holmidel, mis veel 18. saj lõpul olid saared, asus rannarootslaste kaluriküla. Majas, kus tegutseb aastast 1992 Rannarootsi muuseum, oli vanasti sadamakõrts – koht, kus rootslased said aega parajaks teha, oodates paadi väljumist nii Noarootsi, Vormsisse kui ka Hiiumaale. Majal on eriliselt hea aura – aeg justkui peatub siin ning viib külastaja, rannarootslaste kauni rahvamuusika saatel, ajas tagasi. Kaob kiirus ja rutt, ning ajalugu ärkab ellu.
Tihti täidab muuseumiõue mõnus suitsukalahõng. Hoiame elus seda traditsiooni. Meie üritustel on alati rannarootslaste hõrgutised, kas suitsutatud kala või sütel grillitud kilu, klimbisupp või kalasupp. Ja nagu öeldud, olid Rannarootslaste menüüs ka pannkoogid, nii ka meil. Rannarootsi muuseumi paadisilla ääres näete rannarootslaste traditsioonilisi puupaate.
Haapsalu oli, on ja jääb eestirootslaste pealinnaks. Siin oli juba keskajal rannarootslaste kohtumispaik, aeti tähtsamad asjatoimetused, käidi kauplemas Rootsiturul. Rannarootslased elasid Eesti rannikul ning saartel. Asualadena võime nimetada Eesti looderanniku Haapsalust Kurkseni, Naissaare, Suur- ja Väike-Pakri, Osmussaare, Vormsi, Hiiumaa ja Ruhnu. Neid piirkondi nimetati koondnimega Aiboland, mis tõlkes on saarerahvamaa. Kõnelesid nad rootsi keeles, kuid igal paikkonnal olid oma murrakud, ning see oli justkui nende salakeel, millest võõras kõrv aru ei saanud. Ka nimetus Aiboland, tekitab meie külalistes alati küsimusi, et mis ja miks. See ongi üks murdest kaasa saadud salasõna. Rootsi keeles on meie muuseumi nimi Aibolands museum.
Rannarootsi muuseum asub Haapsalus, Sadama 32
Lisainfo www.aiboland.ee ja FB @aiboland.ee
Rannarootsi muuseumil on filiaal Ruhnu saarel, Korsi talu, mis on kogu maailmas viimane pea tervikuna säilinud ruhnurootslaste talukompleks, küürkatusega pikkmajaga.
Rõõmsa kohtumiseni Rannarootsi muuseumis!
Autor: Maret Allikas
Instagram: @filipendula.ulmaria
1) kogu endale meeldivad taimed, puhasta putukatest, vajadusel pese, kuivata.
2) pane taimed purki, ( täida kolmveerand purki taimedega, mitte väga tihedalt kokku surudes).
3) täida purk äädikaga kuni taimed on kaetud. Kata purk plastikust kaanega
4) jäta äädikas tõmbama 3-4 nädalaks, raputa igapäev purki korralikult.
5) kurna taimed välja. Säilita äädikat plastkaanega klaaspudelis jahedas, pimedas ja kuivas kohas. Sellistes tingimustes peask äädiaks säilima üks -kaks aastat.
Äädikale võib lisada ka mett. Kasuta mee (30-50% kogusest) ja äädika segu. Mee-äädikasiirup seisab vaid paar kuud, parema säilivuse huvides hoia külmkapis.
Äädikat on hea kasutada salatite, kasmete maitsestamiseks. Äädikat võib lisada ka joogiveele maitseks.
Minimaalselt töödeldud õunaäädikal on tervendav toime, mistõttu valin ise alati selle. Valge veiniäädikas on neutraalsema maitsega ja heledam värvus laseb maitsetaimedel välja paista. Kindlasti ei soovita kasutada tööstuslikku lauaäädikat, mis on liigselt töödeldud ja liiga vänge.
Kutsume Sind üles tuhnima enda, oma vanemate ja vanavanemate vanades märkmikes ning kokaraamatutes, et leida üles ja meiega jagada VANU LÄÄNEMAA RETSEPTE. Neid kokku kogudes ja jagades saame edasi anda eheda vana Läänemaa köögi saladused ning seeläbi luua enam väärtust ka piirkonna tänapäevasesse toidukultuuri.
Oodatud on kõiksugu retseptid, mis piirkonnale omased, alates suretatud kapsast kuni kartulisalati ja petiemandani. Sobivad retseptid hoidiste tegemiseks, koogi küpsetamiseks, kala valmistamiseks jne.
Retsepte jagame Läänemaa toidu veebilehel www.laanemaatoit.ee, huvitavamad retseptid näevad ka trükivalgust. Aasta lõpul toimub rahvalemmiku valimine, võitjale saab osaks hea kotitäis kohalikku toidukraami!
“Läänemaa talutooted väärivad kindlasti laiemalt esiletoomist ning usun, et osalemine üle-eestilisel konkursil annab selleks hea võimaluse. Ootame oma ettevõtjate aktiivset osalemist,” lisas Kodukant Läänemaa tegevjuht Kaja Karlson, kes peab tänuväärseks ETKLi panust piirkonna maitsete tutvustamisel.
Tooteid asub hindama 10-liikmeline komisjon, kuhu kuuluvad tunnustatud kokad, toidublogijad, ajakirjanikud, ministeeriumi esindajad ja turunduseksperdid ning ka Läänemaa esindaja. Žürii esinaine on Ragne Värk.
2020. aasta parim talutoit selgitatakse välja kaheksas kategoorias.
1. Parim piimatoode
2. Parim juust
3. Parim pagaritoode
4. Parim lihatoode
5. Parim maius
6. Parim tervisetoode
7. Parim jook
8. Parim lisand
Kaheksa kategooria võitjate hulgast selgitatakse välja konkursi üldvõitja, kes pälvib peaauhinna, mis on talu tutvustav persoonilugu ja kategooria kõiki võidutooteid aitab tutvustada Selver. Tänavu valitakse ka parim piirkonnatoode Läänemaalt.
Konkursil osalemiseks palume registreeruda siin.
Parima talutoidu valimine on osa Talupidajate Keskliidu märgikampaaniast „Ehtne talutoit“, mille eesmärk on tunnustada talutoodete kasulikkust ja mitmekesisust ning tuua talutoidule rohkem tähelepanu. Parimat talutoitu valitakse viiendat aastat järjest. Eelmisel aastal sai selle tiitli Kasekunsti tume mahekasesiirup. 2018. aasta parim talutoit oli Männiku lambapiimajogurt ja 2017. aastal võidutses Andre Juustufarmi juust Grand Old. 2016. aastal võttis võidu Pajumäe talu mahekeefir.
Tutvu täies mahus pressiteatega siin.
Autor: Tiina Sootalu
Kutseõpetaja Haapsalu Kutsehariduskeskuses
Olen üles kasvanud talus, lapsepõlv jäi nõukogude aega. Üks vanaemadest elas talus, teine esimest põlve linnas ehk Haapsalus. Mõlemad vanaemad olid põlised läänlased. Maa vanaema Mariast on mälestuses tervete kartulitega ja suurte sealiha kamakate, kruupide ja ilma porganditeta keedetud hapukapsasupp, mis teisel päeval oli alati parem. Kapsa lohkudega ja poolikute porganditega ühepajatoit, kartulipuder ja soolapekiga tehtud munakaste. Soolvee all laual emailkausis taluvõi, raudpannil pliidi praeahjus küpsetatud vedelast pärmitaignast sai.
See sai läks mul lapsena nii hinge, et kui mehele läksin, siis ostsin omale vanaema moodi savikausi, et samasugust saia saada. Arvake ära, kas sain? Lisaks veel talvel ahjus küpsetatud külmunud sibulõunad, mis enne ahju panemist suhkruga üle puistati, suure hulga munadega kollased õhukesed või peaaegu õhukesed aga hästi kohevad pannkoogid õunamoosiga ning potsakast pruunis savikannust valatud köömne või kibuvitsa tee. Vaat köömneteega ma sõbraks ei saanudki aga vanaema tegi seda õhtuti järjepidevalt lapse hea seedimise ja une eesmärgil.
Linnas elavalt vanaema Almalt on meeles tsudopotis küpsetatud rabarberi-, õuna või marjakook ja piparmünditee. Vanaisa kuivatatud lestakala õhukesed, kääridega lõigatud ribad ja paneelamaja koridoris alaline praekala lõhn. Vanaisal mulksus alati midagi väikeses esikus. Täiskasvanuna sain teada, mis see oli. Siis pakkus vanaema mullegi seda musta sõstra veini või likööri.
Meie kodus oli tavaline nn talutoit. – Keedetud kartul, praekartul, vahest puder, mõnikord kruupidega, praetud või smooritud sealiha jne. Kui tapeti lammas, siis sõime lambahautist. Ema meil lammast praena ei teinud ja ega see kasuka maitsega liha tollal lastele väga suupärane ei tundunud. Kanaliha meil eriti ei söödud, aga kui noored kuked potti rändasid, siis ikka supiks, klimpidega. Kanad potti ei rännanud, nemad olid ikka au sees muna andjad. Grillitud kana sai Haapsalust kulinaaria letist toodud, see oli päris eksootiline toit. Oli mida oodata. Pidulikumal puhul toodi lauale kartulisalat, terved ahjukartulid soolatud triibulihaga, seapraad, hapukapsad vahest kruupidega või magushapud praekapsad, aastavahetuseks hanepraad. Ema tegi pärmitaignast moosiga puru- või kohupiimakooki. Vanem õde tõi Tallinnast kaasa sefiiri torti ja viinereid. Poetaignast tegime veidraid piparkooke, mis olid paksud ja kõvad ning millele jahtudes hammas hästi peale ei hakanud. Isa pruulis õlut, mille käimise alguses magusat vahtu ma limpsida sain, sest keldris õllekannu täitmine oli ikka minu töö.
Kui isa kaluritelt kala sai, siis ikka kastiga. Praadisime kas lesta või räimi, osa räimi sai räästa alla kuivama. Linna vanavanemad tõid maale tulles loomadele kuivatatud leivakoorukesi, eriti head olid minu meelest põrandaleiva õhukesed koorukesed. Neid sai lapsena päevaks metsa kondama minnes koos kuivatatud räimedega nosimiseks taskusse pista. Ojast vett peale ja kõht seisis õhtuni täis.
Ema tegi kodus ise kohupiima ja meie vennaga loksutasime 25 l piimanõus koorest võid. Suvel korjasime marju – enamasti oma aiast sõstraid ja tikreid ning põldude äärest põldmarju, metsast mustikaid, pohli, sügisel jõhvikaid. Õuna-põldmarja moosi olid sahvri riiulid täis. Seda jagus nii saia, pannkookide, pudru peale ning sagedasti valmiva magustoidu, saiavormi vahele.
Seeni oli meie kandis palju: puravikke, kuuseriisikaid ja võiseeni. Kuuseriisikad läksid värskelt pannile koos või ja sibulaga ning võiseened kupatati ning soolati. Lisaks veel marineeriti nii puravikke, kui võiseeni. Marineeritud seened olid alati pidulikel puhkudel koos konservkurkide ja kõrvitsasalatiga laual.
Enne jõule tapeti siga, tehti tangu- ja verivorsti ning suurte tükkidega ja rohke kallerdisega sülti, mida hiljem kange sinepi ja lahjendatud äädikaga söödi. See osa seast, mida värskelt ära ei söödud, pandi astjasse soola. Ja siis seda soolaliha leotati ning kasutati kastmete tegemiseks. Vanaema juures keerati soolatud seakints mitmekordse marli sisse ja pandi sauna korstnasse suitsu, küll see oli hea! Veel on meeles paksust hapupiimast kama ja leivapudi, vanaema tegi saiaga ka aga see mulle ei meeldinud. Sellest lapsepõlve toredusest võiks rääkida veelgi.
Kui mehele läksin, siis sattusin jahi- ja kalamehe perre, mu ämm ja äi olid saarlased. Seal toimetamine rikastas minu toidumaailma ja oskusi ulukilihast hautiste ja praadide, pasteetide, lihakonservide ja poolsuitsuvorstidega. Õppisin tundma siia-, säina- ja vimmaäkist, haugikotlette ja kalamarjast pannkooke. Omamoodi põnevad olid seaverest tehtud pannkoogid, mida ämm mu poegadele mustika pannkookide pähe sisse söötis. Ämm küpsetas pidupäevaks kollastest maamunadest paksu biskviidiga ja kohvise võikreemiga torti, moosiga rullbiskviiti või kohupiima- või mannakorpi .
Ja see minu pere toidulaud ongi koosnenud suuresti kõigest sellest eelpool kirjeldatust pluss lisaks veel erinevatest suppidest, milleks enamasti on olnud kas borš, kodune seljanka, värske kapsa-, kala- või frikadellisupp. Magustoitegi on tehtud, kuid kuna minu lapsed eriti neid ei söönud, siis jäi see pool vähe soiku. Küll on mulle ikka meeldinud päris jõhvikatest mannavaht külma piimaga ja mannapuder või kohupiimavorm esimestest rabarbritest, mustikatest või õuntest magusa supiga, rahvakeeli kisselliga.
Eks sellest eelnevast jutust või meenutusest kooru välja üks osa läänemaa toidust ja nendest märksõnadest, mis toorainena meile kuuluvad. Ehk siis sealiha, kohati lamba- ja ulukiliha ja kala nii jõe-, kui rannikuvetest, muna, piimatooted, klassikalised köögiviljad, õunad, ploomid, aia- ja metsamarjad, millest eraldi võib välja tuua põldmarja ja seened.
Veel on mulle armsaks saanud uuesti leitud vana keeduleib, mille tegemist propageerin ja õpetan. Ise küpsetan seda pidevalt ja pakun kooli õpperestoranis. Veel on olnud põnevad vanad leiud uuel ajal: kartulivorst Martnast, Kiideva toormarineeritud räimed, toortatrajahust vaht Tuurust ja kartulipirukad Lõuna-Läänemaalt.
Miks sellest Läänemaa toidust üldse rääkima peaks? See on ju meie jaoks siin nii tavaline, meil pole ju midagi. Tavaline soust ja kartul, vanasti silku ka. Tänapäeval ei tule vist keegi selle peale, et panna kuivatatud räimed ehk silgud kartulite peale keema.
Aga sellepärast, et teised ka teaksid, mis meile on tavaline. Mille pärast meile külla tulla ja mida meilt oodata. Või leiame isegi, et meil on midagi enda toidu kohta veel avastada või õppida.
Tänaseks päevaks olen kokkade õpetajana töötanud peaaegu 15 aastat. See on olnud huvitav ja põnev aeg. Mul on olnud hea võimalus jälgida seda, mis toimub siinsel toidumaastikul. Oli aeg, kus tundus, et kõik teised Eesti piirkonnad olid kohaliku toidu edendamisel meist kaugel kaugel ees. Aga nüüd on mul hea meel tõdeda, et meil ei lähe sugugi halvasti. Nii palju on Läänemaale tekkinud põnevaid väiketootjaid, kes mõtlevad ja arendavad oma toodangut nagu pöörased. Turul on kohalikust toorainest jahud, tangained, kanepiseemnetest toodangut, mesi, astelpajutooted, leivad, veinid, äädikad, siidrid, sinepid, vürtsmoosid, siirupid, meie pelmeenid, austerservikud, ürdid, võrsed ja muidugi köögivili ja maasikad. Kindlasti on veel muudki, mis kohe ei meenu.
Hoogu on saanud kodukohvikute päevad Noarootsis, Lihulas, Kullamaal, Haapsalus jm, kus pakutakse head ja paremat ning mis on kokku toonud palju külastajaid. Samuti avatud talude päevad, kus mitmetes kohtades pakutakse kohalikku toitu.
Haapsalu on tuntud suure hulga meeldivate kohvikute poolest. Söögikohtadest leiab toite igale maitsele, lihtsamaid, kodusemaid aga ka rafineeritumaid. Haapsalus hoitakse kohvikutes ja restoranides minu meelest natuke vahemerelist joont. Ikkagi merest peaaegu ümbritsetud linn. Pakutakse nägusaid, hea kvaliteediga, hooajalisi, maitsvaid, uudseid ja kerge alatooniga roogasid. Nii, et isegi kui mõnusa magustoidu või kalli kaasaga kauni koogi jagades oled ära söönud, jääb selline mõnus ja lahe tunne. Ning mulle tundub, et kohalikku toorainet kasutatakse söögikohtades järjest enam. Loodan siiralt, et meie söögikohtadel oleks pikk iga ja piisavalt head energiat selleks, et luua jätkuvalt seda imelist suvist idüllilist meeleolu, mis pealinnast ja mujalt meile rahvahulki kokku toob.
Praegu on seda raske öelda, aga ma arvan, et kohalik tooraine, kohalik toit läheb järjest enam hinda. Rohkem minnakse metsa tooraine järele. Rohkem pannakse kasvama köögivilju. Sööme ja pakume rohkem rohelist. Kevad on käes ja tundub, et kõik teevad pestosid. Küpsetame ise leiba, saia ja karaskit. Vaikselt hakkab meieni jõudma hapusaia trend. Rohkem otsitakse üles vanu retsepte ja luuakse neist uusi ja põnevaid kaasaegseid toite. Teatav rustikaalsus toidus või serveerimise nõudes on alati meeldiv.
Läänlane on tootja, tarbija ja toitlustajana trenditeadlik, uuendusmeelne ning ajaga kaasaskäiv. Meil on mida näidata, meil on mida pakkuda – nii et tasub tulla külla või veel parem – tulla päriseks ja anda oma panus siinsesse toidukultuuri!
Nõmmiku talu juustuvalik 9€
Kõrvitsa püreesupp 4€
Peeriorsotto Jahu-Jaani kruupidest 9€
Neemrandi mahefarmi veisebiifsteek 11€
Nõmmiku talu kohupiima sõrnikud 5€
Toidu kõrvale pakume Roostal küpsetatud käsitööleiba
KOHT: Roosta Puhkeküla restoran
VEEBILEHT: www.roosta.ee
Läänemaa Toidunädala raames toimub Haapsalu ja Uuemõisa COOP poodides mitmeid kohalike tootjate poolt valmistatud maitsete degusteerimisi.
KAUBAMAJA KONSUM
6.11 kl 14.30-16.30 – Nisujahuvabad leivad– Haapsalu seemneleib, Haapsalu rukkileib Haapsalu Kaubamaja pagarilt
7.11 kl 16-18 – Kolk Pruulikoda, käsitööõlled Suur Wiik, Väike Wiik, Säuts
7.11 kl 17-19 – Tammejuure Mahetalu kanepiõli, kanepijahu, kooritud kanepiseemned, nisujahu, rüpsiõli
15.11 kl 16-18 – Mesikuma (Emesi OÜ) mesi, kreemjas mesi, õietolm, suir
UUEMÕISA KONSUM
11.11 kl 16-18 Mesikuma (Emesi OÜ) mesi, kreemjas mesi, õietolm, suir
14.11 kl 17-19 Tammejuure Mahetalu kanepiõli, kanepijahu, kooritud kanepiseemned, nisujahu, rüpsiõli
EELROOG
Haugi cheviche Dietrichi leival
PEAROOG
Põdraliha ürdikoorikus mustasõstrakastme ja hapendatud porgandiga
DESSERT
Kõrvitsakook astelpajuvahuga
Kolmekäigulise menüü maksumus 15,90€
KOHT: Hapsal Dietrich
AEG: P-N 11.30-20.00 ja R, L 11.30-22.00
PAKKUMINE KEHTIB: 7.-17.november
EELROOG
Kõrvitsaküpsetis särtsaka ploomimoosiga 5€
PEAROOG
Karjamõisa veisepihv praesibula ja kohalike metsaseentega, koorekastme, Vainu talu kartulite ja värske salatiga 11€
DESSERT
Rullbiskviit Tammejuure Mahetalu kanepijahu ja pohlakreemiga 3.50€
KOHT: Fra Mare Thalasso Spa restoran Bergfeldt
AEG: P-N 12-23 ja R, L 12-24
PAKKUMINE KEHTIB: novembris
PEAROOG
Üdrumal kasvatatud mahe-austerserviku kaste ahjukartulite,taimsete kotlettide ja salatiga.
DESSERT
Magusaks pakume toorkooke omal valikul koos kohvi ja teega.
Komplekti hind: 12,50 €
Kogu pakkumine on Vegan ja Gluteenivaba.
KOHT: Beguta Taimetoidukohvik
AEG: kl 12-17
PAKKUMINE KEHTIB: 7.-17.11.2019
FACEBOOKI LEHT
PEAROOG
Pikalt hautatud Eesti maheveise veisepõsk serveeritud Uus-Vainu Mahetalu köögiviljade ja kartuliga
DESSERT
Läänemaa kraavidest ja põldudelt korjatud põldmarjadest valmistatud hüüve serveeritud krõbedate seemnete, praksuva suhkru ja porgandi tšipsiga
Komplekti hind: 6,90 €
KOHT: Nurme Bistroo
PAKKUMINE KEHTIB: 7.-17.11.2019
VEEBILEHT: www.nurmebistroo.ee
EELROOG
Bruschettad tomati-ürdikatte, röstpeedihummuse ning rebitud lambaliha, juustu ja mustsõstrasinepiga 6 €
PEAROOG
Hautatud lambaliha küüslauguse kartulipüreega 9 €
DESSERT
Keefiri panna cotta astelpajumoosiga 4 €
KOHT: Müüriääre kohvik
AVATUD: P-N 12.00-21.00 R-L 10.00-22.00
PAKKUMINE KEHTIB: 7.-17.11.2019
VEEBILEHT: www.muuriaare.ee
