fbpx

Rannarootslaste toidupärand

Rannarootslased on rahvakild, kes on elanud Eesti pinnal paartuhat aastat. Väga tublide laevaehitajate ja meremeestena, polnud neid probleemi siia jõudmisega. Nad olid mitmekülgsete oskustega. Ühes isikus: põllumees, kalamees ja jahimees.

Autor: Lydia Kalda
Muuseumipedagoog, Rannarootsi Muuseum

Rannarootslaste leib tuli põhiliselt merest. Nad oli kalurid. Osmussaarel harrastati omamoodi veelindude jahti. Kõigil saartel oli olulisel kohal hülgepüük. Tegeldi karjakasvatusega. Neil olid eestlastega võrreldes suured karjad, näiteks sead, lehmad, lambad, kitsed. Peeti kodulinde. Rootslased olid tuntud väga heade juustumeistritena. Põlluharimine oli kivise pinnase tõttu vaevaline. Kasvatati otra, rukist, kaalikaid ning hiljem ka kartulit. Eestirootslased olid osavad käsitöölised. Kõik vajalik tehti oma kätega, riietest püssini. Puupaatide ehituskunsti anti edasi põlvest põlve. Rannarootslased olid tublid meresõitjad. Oma purjelaevadega käisid nad kauplemas ka Soomes ja Rootsis.

Erinevalt eestlastest polnud rootslased pärisorjad. Neid ja nende õigusi kaitses Rootsi valitsejate poolt välja antud „Rootsi õigus“. Nad ei pidanud tegema mõisnikele teopäevi, vaid võisid tasuda makse viljas, lihas, nahkades, juustus, kuivatatud- või soolatud kalas jne.  Ajaloos on olnud privileegidele valitsejate poolt tugevat vastuseisu, riigikorrad ja seisukohad on muutunud, kuid rootslased sellega ei leppinud ning tagajärjed olid kurvad. Üks traagilisemaid neist oli tuhande hiiurootslase väljasaatmine Ukrainasse, 1781, Vanarootsiküla ehk Gammalsvenskby.

Rannarootslaste toidupärandist rääkides on hea toetuda otse vanadele kirjalikele allikatele ning mitte hakata seda ise muutma või tõlgendama. Väärt teos on näiteks Carl Russwurm’i „Eibofolke ehk rootslased Eestimaa randadel ja Ruhnus“, mis saksa keelsena ilmus 1855. Koguteoses „Raamat Eestimaa rootslastest“ kirjutab autor Viktor Aman toiduteemal. Ja aastal 2019 ilmus kõige uuem raamat, mis kannab pealkirja „Meie maitsete Noarootsi“, kus leidub nii rannarootslaste retsepte kui põnevaid külalugusid. Raamat on väga maaliliste fotodega ja kakskeelne: eesti- ja rootsi keeles. Kõiki mainitud raamatuid saate endale soetada Rannarootsi Muuseumi muuseumipoe müügiletist.

Russwurm kirjeldab rannarootslaste söömistavasid Eibofolkes §255:

Rootslaste, nagu eestlastegi põhitoidus on leib, tangupuder ja soolakala, millele lisanduvad mõnikord liha ja kartulid või ka piimatoidud.

Rukkileiba küpsetatakse suurte 15-naelaste pätsidena, enamasti puhtast jahust; aganaid segatakse sinna vaid suures hädas, millega see muutub mustaks, mitteseeditavaks ja mõnikord nii kobedaks, et põleb küünlatules. Vormsis tambitakse kuivanud, kuid suitsus kuivatamata viljapead puunõus puruks ja jahvatatakse teradega läbi. Siis on leib hele ja maitsev isegi siis, kui selle jaoks võetakse neid viljapäid üks kolmandik. Odrast puhastatakse jämedad koostisosad sõelumise teel välja ja küpsetatakse piduleib, milleks mõnikord kasutatakse ka nisujahu. Kuid enamast kasutatakse otra tangupudru valmistamiseks, mida süüakse paksuks keedetuna koos hapu- või rõõsapiimaga; kuid sageli keedetakse rukkijahust ja odrajahust ka putru. Kalad soolatakse enamasti sisse, kusjuures eriti maitsvaks peetakse neid siis, kui nad juhtuvad veidi roiskuma hakkama, mis muudab nad pehmemaks. Mõningad kalad, nagu lestad, suitsutatakse, mõnikord ka röstitakse tule kohal, või kuivatatakse päikese käes, nagu ahvenad ja haugid. Lihatoite kariloomade vähesuse tõttu nii sageli ei esine, pealegi talupoeg värske liha sõber enamasti ei ole, eelistades seda soolatult või suitsutatud kujul. Kuid Ruhnus, kus igas talus tapetakse aastas umbes 10 siga, 20 lammast, 2 härga või lehma, 30 hane, palju vasikaid jne, ja merest saab hulganisti kalu, peab liha- või kalasupp iga päev laual olema. Ruhnulaste supp keedetakse nii paksuks, et lusikas seisab selles püsti, mis saavutatakse sinna ohtralt segatud rukki- või odrajahuklimpide abil. Üks põhilisi toiduaineid on hülgeliha, mida keedetakse vees ja süüakse kartulite, äädika ja mädarõikaga. Kuid enamasti soolatakse see sisse ja suitsutatakse äilflaka all ära, misläbi selle niikuinii tume värvus muutub täiesti mustaks.

Veiste, sigade ja lammaste veri sõtkutakse rukkijahuga läbi ja nii tekkinud käkid kas keedetakse või süüakse kohe ära või suitsutatakse ja hoitakse sooltesse topituna alal. Vastlapäeval kuuluvad need klimbid möödapääsmatult vajalike toitude hulka. /…/

Peaaegu kõikide liha- ja kalaroogade kõrvale lisatakse kartuleid, ja vähemalt Ruhnus kooritakse need alati ära ja pannakse koos liha või soolatud lestadega suurde ahju, kuni roog on valmis. Selle juurde kasutatakse soustina rõõsa koore ja äädika segu. Köögiviljadest süüakse herneid ja ube, harvemini kapsast ja peaaegu mitte kunagi naereid. Maiuspalaks on teatud sorti pannkoogud, mis on tehtud peenest odrajahust ja piimast, koorest või võipiimast; viimast kasutatakse tavaliselt vaid põrsaste toitmiseks, kuna Ruhnus soolatakse koor talveks sisse. Piima tarvitatakse enamasti hapult, kuid armastatud roaks on siiski keedetud rõõsk piim, mis on segatud hapupiimaga, misläbi sinna tekivad juustutaolised klimbid. Ruhnus puistatakse sinna ka leiba ja seda rooga kutsutakse nimega pute, eest k puddi. Sama nimega (pudi) tähistatakse Vormsis ja Noarootsis sinna sisse puistatud leivaga soeõlut.

Russwurm peatub eraldi ka pulmade ja muude tähtpäevade toidukommetel. Jõuluks küpsetati jõuluorikas. §297:

Jõuluorikas ehk jõulukult on suur rukki- või nisujahust pooleteise jala pikkune, väliselt siga meenutav leib, millel on eespool suu, kärsaaugud ja silmad. Seljale tõmmatakse pikisuunas neli-viis triipu või joont, mille vahel vormitakse taigen väikesteks harjaseid kujutavateks teravikeks. /…/ Jõuluorika kombe on omaks võtnud ka naabruses olevad eestlased. Jõuluorikaga seotud uskumustest ja kommetest on Russwurm kirjutanud mitu head lehekülge. Talgute kohta kirjutab, et Talgud on teatud sorti tööpidu, kuhu tuleb rikkaliku söögi ja joogi nimel kokku vabatahtlikke töötegijaid.

„Raamat Eestimaa rootslastest“ on välja toonud ka rannarootslaste (u 1880) nädala söögi:

Pühapäev. Hommikusöök ehk morsevord: vahl (keedetud piim) ja värske leivapäts võiga (kui oli) või õlu (kui piima ei olnud). Lõunasöök ehk middar: keedetud kartul, kala ja soust, piim või õlu. Õhtusöök ehk koildvord: kapsasupp lihaga.
Esmaspäev. Hommikusöök: soojendatud supp. Lõunasöök: kartul ja soust. Õhtusöök: kartulipuder jahuga.
Teisipäev. Hommikusöök: külm puder piimaga, või kali leivasupi kõrvale. Lõunasöök: kartul ja doppas (jahust, sealihakuubikutest ja veest keedetud leem). Õhtusöök: kartuli-piimasupp.
Kolmapäev. Hommikusöök: soojendatud supp. Lõunasöök: kartul kala soustiga. Õhtusöök: odratangupuder.
Neljapäev. Hommikusöök: puder ja keedetud piim. Lõunasöök: kartul ja kala. Õhtusöök: kapsasupp lihaga.
Reede. Hommikusöök: soojendatud piimasupp. Lõunasöök: kartul soustiga. Õhtusöök: kartulipuder.
Laupäev. Hommikusöök: kala ja külm puder. Lõunasöök: kala ja kartul. Hiljem hapukapsas sealihaga, mis kaeti taignaga ja küpsetati ahjus. Õhtusöök: odratangupuder.

Söögikordade juurde käis päts leiba ja jook.

  1. a osas täheldab Viktor Aman: Toiduained tulid põhiliselt ikka oma talust. Kes ise kala ei püüdnud, need ostsid põhitoidusest sisse õigupoolest ainult kala. Noarootsi talupojad ostsid varasuvel odavat räime, rehepeksu ajaks heeringat ja sügisel mõnikord kilu. Kevadine räim soolati või kuivatati päikese käes või suitsutati saunas; tavalist soolaräime kõik enam ei söönud. Külades, kus kala püüti, oli võimalusi loomulikult rohkem. /…/
Kust rannarootslaste kohta rohkemat teada võiks saada?

Haapsalus, maalilise tagalahe kaldal, on väike helekollane puumaja, kus on oma kodu leidnud Rannarootsi muuseum. Muuseumi asukoht pole juhuslik valik. Haapsalu holmidel, mis veel 18. saj lõpul olid saared, asus rannarootslaste kaluriküla. Majas, kus tegutseb aastast 1992 Rannarootsi muuseum, oli vanasti sadamakõrts – koht, kus rootslased said aega parajaks teha, oodates paadi väljumist nii Noarootsi, Vormsisse kui ka Hiiumaale. Majal on eriliselt hea aura – aeg justkui peatub siin ning viib külastaja, rannarootslaste kauni rahvamuusika saatel, ajas tagasi. Kaob kiirus ja rutt, ning ajalugu ärkab ellu.

Tihti täidab muuseumiõue mõnus suitsukalahõng. Hoiame elus seda traditsiooni. Meie üritustel on alati rannarootslaste hõrgutised, kas suitsutatud kala või sütel grillitud kilu, klimbisupp või kalasupp. Ja nagu öeldud, olid Rannarootslaste menüüs ka pannkoogid, nii ka meil. Rannarootsi muuseumi paadisilla ääres näete rannarootslaste traditsioonilisi puupaate.

Haapsalu oli, on ja jääb eestirootslaste pealinnaks. Siin oli juba keskajal rannarootslaste kohtumispaik, aeti tähtsamad asjatoimetused, käidi kauplemas Rootsiturul. Rannarootslased elasid Eesti rannikul ning saartel. Asualadena võime nimetada Eesti looderanniku Haapsalust Kurkseni, Naissaare, Suur- ja Väike-Pakri, Osmussaare, Vormsi, Hiiumaa ja Ruhnu. Neid piirkondi nimetati koondnimega Aiboland, mis tõlkes on saarerahvamaa. Kõnelesid nad rootsi keeles, kuid igal paikkonnal olid oma murrakud, ning see oli justkui nende salakeel, millest võõras kõrv aru ei saanud. Ka nimetus Aiboland, tekitab meie külalistes alati küsimusi, et mis ja miks. See ongi üks murdest kaasa saadud salasõna. Rootsi keeles on meie muuseumi nimi Aibolands museum.

 

Rannarootsi muuseum asub Haapsalus, Sadama 32
Lisainfo www.aiboland.ee ja FB @aiboland.ee

Rannarootsi muuseumil on filiaal Ruhnu saarel, Korsi talu, mis on kogu maailmas viimane pea tervikuna säilinud ruhnurootslaste talukompleks, küürkatusega pikkmajaga.

Rõõmsa kohtumiseni Rannarootsi muuseumis!